Kling

Hu, d’r daag in ’t tseeche va de ledder eraaf. De klone ópjebórje vuur e joar. Vurrieje waech jong d’r Allewies de ledder eróp. Um de klone an de lampepöal tse hange. D’r klinge Allewies jans jroeës. Hu óp d’r sjreklieje mitwoch noa d’r Vasteloavend, bliet e ónge. Jans zieng lengde. Kling. Heë zetst inne vós óp d’r ungesjte sjpraos. De manslu van de bank lueze ziech aaf um eróp tse joa. D’r Dris is an de rij.
Heë ruft van oave: ‘Alaaf, vier hant ’t hinger ós.’
D’r Loedwieg jevilt dat nit.
‘Wat meens te? Vier hant nog nuuks tse drinke kraeje.’
D’r Dris kiekt ins eraaf.
‘Iech meen dat ’t fes verbij is.’
Dat huet jinne jeer. Ze sjwieje. Da kunt ‘t jroeëse moment van d’r klinge Allewies.
‘In ’t eraaf joa, kunt ’t eróp kótterbij.’
Ing jroeëse sjtilte.
Da klinkt wie oes inne mónk: ‘Alaaf, jód Allewies. Inne sjieke troeës.’
En dat weëd nog sjunner, wen ze bij d’r letste lampepoal kome. Doa sjtunt de vrauwlu mit tablette vol herrigke en kling jleës-jer. Doa blieve ze nog ing tsiet sjtoa bis de lampe aajunt. Tsem sjloes nog ee jleësje en dat deufe ze mit d’r naam van d’r Allewies.